Viktoria Ivanova jagas oma muljeid 1.-3. oktoobrini Valma Seikluspargis toimunud õpihuvilaagrist. Tema kirjutis avaldati Haridus- ja Teadusministeeriumi lehel Huvitav Koollink opens on new page. Avaldame tervikteksti ka siinsamas, kooli koduleheküljel.
Viljandi Kutseõppekeskuse õpihuvilaager toimus Valma seikluspargis. Kuna selle laagri teemaks oli inglise keeles suhtlemine ning ma teadsin, et tahan saada lahti kartusest rääkida inglise keeles ja ühikas ei ole nädalavahetuseti väga midagi teha. Nii otsustasingi minna Valma õpihuvilaagrisse.
Laager toimus 1.oktoobrist kuni 3. oktoobrini 2021. Laagri korraldasid huvijuht Marge, inglise keele õpetaja Ryan, kooli sotsiaalpedagoog Maili, projektijuht ja inglise keele õpetaja Tiiu ning õppejuht Helen. Kahjuks juhtus nii, et Marge jäi haigeks ja ei saanud meiega kaasa sõita. Õpilasi oli kokku 26. Meid pidi olema 32, aga kahjuks ei saanud mõned viimasel hetkel kaasa tulla, ikka koroona tõttu. Et VIKKis õpib poisse rohkem, oli ka laagris neid rohkem, aga nendega oli väga tore koos olla.
Esimesel päeval, kui me sinna kohale jõudsime, räägiti meile kõigepealt reeglitest. Seejärel rääkisid Maili, Tiiu ja Ryan sellest, mis hakkab kolme laagripäeva jooksul toimuma. Peale seda tegime inglise keeles ühe tutvumismängu. Selles mängus pidime ütlema oma nime ja millal me sündinud oleme. Peale seda saime kätte oma toad, et need üle vaadata ja asjad ära panna. Mina sain ühte tuppa koos ehitusviimistlejatega. Kui see tehtud, läksime õue atraktsioonidega tutvuma ning hiljem saime need ka ise järele proovida.
Programm algas meil inglise keele projektõppega, mida juhatas Ryan. Ta tegi meiega ühe sellise mängu, et ütles meile ühe tähe ja sellega pidime kirjutama nii palju ingliskeelseid sõnu, kui me teadsime. Kõigil õnnestus see mäng hästi. Peale seda tuli üks laagri lemmikosadest - söömine. Kindlasti pean mainima, et toidud laagris olid vapustavalt maitsvad. Võib-olla hindan seda osa laagrist enim just seetõttu, et õpin ise koolis kokaks, aga ei kuulnud, et ka keegi teine oleks toidu pärast kurtnud.
Peale lõunat jätkusid õhtused tegevused: meisterdamine, joonistamine ja inglise keele projektõpe. Need tegevused olid kõik vabatahtlikud ja kedagi ei sunnitud millekski. Õhtul oli meil veel lõkkeõhtu ja terve laager mängis peitust, isegi õpetajad. Nii jõudiski esimene laagripäev rõõmsalt õhtusse.
Teine hommik oli mõnus. Sõime hommikust ja käisime vaatamas päikesetõusu. Peale seda algas kõige lahedam osa, seikluspargis turnimine. Alguses tehti meile põhjalik koolitus ja seejärel saime juba radu avastama minna. Tegime läbi erinevaid radu ja laskusime köiega. Mina läbisin kolm rada ja laskusin kaks korda, sellest mulle piisas. Vahepeal saime pirni ja küpsist süüa ning teistele kaasa elada. Seiklesime kokku kaks tundi ning peale seda algas minu grupil inglise keele projektõpe. Teised läksid Heleni juurde disainitöötuppa. Mina käisin ka Heleni töötoas, aga tegin seda juba varem. Selles töötoas õppisime joonistama telliskiviseina ning kaunistasime plastmasstopsid salvrätikumustritega. Inglise keele tunnis tegime filmi, kus mängisime jalgpalli, golfi ja näitlesime, et istume lõkke ääres. Mina käisin ka Ryaniga seikluspargi proovirajal, mis oli väga huvitav. Peale filmi tegemist läksime puhkama. Õhtul vaatasime multikaid ja tegime küpsisetorti. Kui viimane film ära lõppes, läksime kõik koos piljardit mängima ning kell üks öösel käisime veel koos Ryaniga köiega sõitmas. Kusjuures Maili ja Tiiu ei tea ikka veel, et me nii hilja õues käisime.
Kolmanda päeva hommikul hakkasime asju pakkima. Käisime söömas ning jagasime laagrimuljeid. Meile anti ka märkmepaberid, millele pidime kirjutama, mis meile laagrist meelde jäi. Õpetajad kirjutasid õpilaste kirjapandud laagrimuljed suurtele paberitele ja kleepisid lava äärele. Enne laagrist lahkumist saime maitsta isetehtud küpsisetorti ning tegime viimased laagripildid. Siis oligi aeg bussi peale istuda ja koju sõita.
Ma võin ausalt öelda, et see oli minu kõige lemmikum laager, mis kooliga seoses on toimunud. Sain nii palju uusi sõpru ja õppisin inglise keelt rohkem, kui ma julgesin enne laagrit loota. Terve laager möödus konfliktideta. Ei saa mainimata jätta, et poisid olid nii lahked ja viisakad kõikide tüdrukute vastu, mis oli minu jaoks tegelikult väga üllatav. Kui ma saaksin, siis kordaksin seda elamust ja kutsuksin kõik oma kooliõed- ja vennad kaasa.
Viktoria Ivanova
Viljandi Kutseõppekeskuse õpilane
