Новости

Osale VIKK akadeemia veebikohtumisel! 18. января Marge Hein


Sel kolmapäeval, 20. jaanuaril olete oodatud jaanuarikuu VIKK akadeemia veebiloengusse. Otseülekande leiate siitsamast ning küsimusi saab esitada Slido keskkonna kaudu. 

Oma reisikogemusi jagavad loengus "Kuidas VIKK-lased Aafrika katusele kippusid" VIKKi õpetajad Anti Kivistik, Maarika Sild, Sirje Kessa, Ryan Sandberg, Kait Aidnik, Kalmer Lind, Mart Joosep ja Piret Kukk.

 

"Üks tšagade pärimus selgitab, kuidas said Kilimanjaro kolm suurt tippu, mille piirjooni mahendavad laavamoodustised, oma praegusaegse sõbralikuma ilme. Kunagi ammu asusid Ida-Aafrikas kõrvuti kaks hiigelsuurt vulkaani: Kibo oli neist kõrgem ja uhkem ning Mawenzi väiksem ja oma muljetavaldava naabri peale pidevalt kade (Shira ei olnud selleks ajaks enam eraldi tipp). Kibo oli neist kahest töökam ja Mawenzi kasutas teda pidevalt ära. Mawenzi lasi alatihti oma koldes põleval tulel kustuda ning tuli Kibo juurde abi otsima ja toitu paluma. Helde Kibo jättis alati kuivatatud banaanide uhmris peenestamise pooleli, et koguda Mawenzi jaoks süsi, ja pakkus talle kehakinnitust. Mawenzi ei osanud eriti hästi süüa teha ja oli Kibo pakutavaga alati väga rahul. Vahel laskis ta koldes põleval tulel kustuda isegi kaks või kolm korda järjest, et Kibo kannatust proovile panna.

Ühel päeval, kui söed olid taas kustunud, läks Mawenzi jälle Kibo juurde. Kuna Kibo ei olnud parasjagu kodus, otsustas Mawenzi omal käel hakkama saada. Mawenzi torises ja kaebles selle üle, et tal tuli ise toitu valmistada, tirides samal ajal hõõguvaid süsi tagasi oma kolde juurde. Kui Kibo tagasi jõudis, nägi ta kauguses temalt ära võetud süte punast kuma. Tema kolle oli tühi ja kõik hõõguvad söed ära viidud. Ta oli nii vihane, et haaras uhmrinuia, jooksis Mawenzi juurde ja lajatas talle sellega pähe – seepärast olevatki Mawenzi tipp tänaseni hambuline ja vulkaan ise uinunud."

Katkend J. Vaikjärve raamatust "Minu Kilimanjaro"

Sel kolmapäeval, 20. jaanuaril olete oodatud jaanuarikuu VIKK akadeemia veebiloengusse. Otseülekande leiate siitsamast ning küsimusi saab esitada Slido keskkonna kaudu. 

Oma reisikogemusi jagavad loengus "Kuidas VIKK-lased Aafrika katusele kippusid" VIKKi õpetajad Anti Kivistik, Maarika Sild, Sirje Kessa, Ryan Sandberg, Kait Aidnik, Kalmer Lind, Mart Joosep ja Piret Kukk.

 

"Üks tšagade pärimus selgitab, kuidas said Kilimanjaro kolm suurt tippu, mille piirjooni mahendavad laavamoodustised, oma praegusaegse sõbralikuma ilme. Kunagi ammu asusid Ida-Aafrikas kõrvuti kaks hiigelsuurt vulkaani: Kibo oli neist kõrgem ja uhkem ning Mawenzi väiksem ja oma muljetavaldava naabri peale pidevalt kade (Shira ei olnud selleks ajaks enam eraldi tipp). Kibo oli neist kahest töökam ja Mawenzi kasutas teda pidevalt ära. Mawenzi lasi alatihti oma koldes põleval tulel kustuda ning tuli Kibo juurde abi otsima ja toitu paluma. Helde Kibo jättis alati kuivatatud banaanide uhmris peenestamise pooleli, et koguda Mawenzi jaoks süsi, ja pakkus talle kehakinnitust. Mawenzi ei osanud eriti hästi süüa teha ja oli Kibo pakutavaga alati väga rahul. Vahel laskis ta koldes põleval tulel kustuda isegi kaks või kolm korda järjest, et Kibo kannatust proovile panna.

Ühel päeval, kui söed olid taas kustunud, läks Mawenzi jälle Kibo juurde. Kuna Kibo ei olnud parasjagu kodus, otsustas Mawenzi omal käel hakkama saada. Mawenzi torises ja kaebles selle üle, et tal tuli ise toitu valmistada, tirides samal ajal hõõguvaid süsi tagasi oma kolde juurde. Kui Kibo tagasi jõudis, nägi ta kauguses temalt ära võetud süte punast kuma. Tema kolle oli tühi ja kõik hõõguvad söed ära viidud. Ta oli nii vihane, et haaras uhmrinuia, jooksis Mawenzi juurde ja lajatas talle sellega pähe – seepärast olevatki Mawenzi tipp tänaseni hambuline ja vulkaan ise uinunud."

Katkend J. Vaikjärve raamatust "Minu Kilimanjaro"